Viimasel ajal on hakanud üha rohkem kirjutama sellest, et AI on tegelikult haip ja ei ole täitnud talle pandud ootuseid. Mull on kas lõhkenud või kohe lõhkemas. Selliseid arvamusi on seinast seina, alates põhimõttelistest kõige-kriitikutest kuni nüansirohkemate ja süvitsi minevate analüüsideni.

Kas olete kunagi tundnud, et teie LinkedIni postitused ei jõua inimestele kohale? Et teie sõnum kaob lihtsalt uudisvoogu, ilma et keegi seda tähele paneks? Kui nii, siis te pole üksi. Paljud meist, sh ka mina, oleme kogenud seda pettumust, teades, et meil on midagi väärtuslikku jagada, kuid oskamata seda teha viisil, mis teisi kõnetaks.

Inimloomuses peitub sügavalt juurdunud hirm tundmatu ees. See on meie ellujäämisinstinkt, mis on meid saatnud juba aegade algusest, et kaitsta meid võimalike ohtude eest ja samas säilitada seda, mis meid seni elus on hoidnud. Kuidas selline alalhoiuinstinkt aga mõjutab uuendustega kaasa minemist? Eriti praegu, kus me oleme tunnistajaks ühele suurimale tehnoloogiarevolutsioonile meie eluajal - tehisintellekti juurutamisele organisatsioonides.

Mõtteid minu MELT innovatsioonikonverentsil esitatud ettekandest aitas summeerda Claude AI.

Kas mikroettevõttes, mis tegeleb koolituste ja konsultatsioonidega on täna AI tööriistadega midagi päriselt peale hakata? Uurime meie enda ettevõtte näitel järele.

Isikliku- ja tööaja piiride selge eristamine ei ole tänapäeval enam eriti lihtne. Emailid ja sõnumid on meil pidevalt taskus plinkimas. Kas aga mõistetakse, et selline olukord võib tekitada stressi ja viia ka parimate töötajate lahkumiseni? Mida saaks selles osas ette võtta? Koos Keiu Kaitsaga Emplerist uurimegi võimalikke lahendusi.

Apple ja Samsung on olnud suured rivaalid nutitelefoni turul juba enam kui 15 aastat, võideldes praktiliselt iga protsendi turuosa pärast.

AI tööriistade areng on jõudnud nii kaugele, et üsna lihtsate vahenditega saab luua virtuaalse avatari, kes näeb välja nagu inimene, räägib nagu inimene ja natuke nagu liigutab ka nagu inimene. Kuidas?