Kui kõik saadud kogemused siia kirja paneks, siis saaks Eesti rahvas uue eepose ja sellist asja ei viitsi keegi lugeda. Seega ainult mõned nupud sellest, mida me Jarmoga Malaisias kuulsime ja nägime.
Sertifikaatide riik
Malaisia on sertifikaatide riik. Enne uue toote või teenuse tarbima hakkamist kontrollivad inimesed sertifikaate ja kui on usaldusväärsed, siis ostetakse.
Mõnes mõttes on see hea - näiteks meid koolitama kutsunud Steveni visiitkaardil olid märgitud ettevõtte sertifikaadid. Palusin ChatGPT-l nende sisu lahti seletada ja sain ettevõtte profiilist palju paremini aru.
Seega kui keegi kaalub sinna teenuse või toote müüki, siis tuleb arvestada sertifikaatide tegemisega. Nende pakkumine on seal samuti suur äri.
ChatGPT kui reisikaaslane
Üldse oli ChatGPT-st (deep research) nendeks kohtumisteks ette valmistamisel kõvasti abi. Ma olen teinud küll erinevaid rahvusvahelisi koostööprojekte, aga mitte Aasias. Seega tahtsin võimalikult kindel olla, et olen selle piirkonna tavadega tuttav.
Üks parim ChatGPT-lt saadud soovitus oli järgmine: ole sõbralik, aga mitte pealetükkiv!
Täpselt nii seal suheldaksegi.
Säästlikkuse kultuur
Malaisias on au sees säästmine (loe: ka mitte maksmine). See ei tähenda otseselt, et neil raha ei oleks - tegemist on siiski naftariigiga. Siiski püütakse igal sammul võimalikult säästlikult läbi ajada. Mõnikord on see inspireeriv, aga teinekord ka tobe.
Näiteks rääkis meid võõrustanud Jim, et kohalikud väldivad võimalusel ühte tõhusat kiirteed, sest selle hind on 3 ringitit (60 senti). Kui millegi eest peab maksma, siis minnakse pigem ringiga. Aeg on käes ju tasuta.
Säästlik lähenemine tähendab muidugi seda, et kui tahta Malaisiasse mõnda toodet või teenust müüa, siis peab see olema kas odav või väga hea ja siis ka ikkagi väga odav. Kas meil on selliseid asju?
IT ja AI konkurents
AI ja IT valdkonnaga laiemalt on seal küll nii, et kui kohalikult turult sobilikku inimest või lahendust ei leia, siis neid on võtta nii Hiinast kui ka Indiast. Hinnaga me ei konkureeri. Ka malaislastele on nad pigem odav tööjõud ja üldse mitte rumal.
Levinud on näiteks sellised praktikad, et suuremateks IT-projektiks leitakse Indiast või Hiinast pakkuja ja vajadusel tuuakse kasvõi 30-40 eksperti mõneks kuuks Malaisiasse. Selle aja jooksul tehakse projekt valmis ja eksperdid viiakse tagasi. Hiljem ostetakse siis nö arenduse "üleval hoidmist" veidi juurde.
See oli nii juba enne AI-võimaluste tulekut ehk siis nüüd käib arendus veelgi kiiremini ja on järjest odavam.
Kas Malaisia tuleb maha kriipsutada?
Üldse mitte.
Küll aga tuleb selle piirkonna suunas kiigata teadmisega, et tegu on kauge ja meie jaoks väga teistsuguse turuga, kus lihtsalt hindade või mahuga ei konkureeri.
Võimalusi on pigem omapärastes nišsides, mis tuleb lihtsalt üles leida.