Esmalt ütlen, et ükskõik kes alustab AI vallas suuremate projektide või programmidega, on endale üpris keerulise ülesande võtnud. Selles valdkonnas on hetkel nii, et me töötame liikuva märklauaga ehk pidevalt areneva tehnoloogiaga. Mida see praktilises elus tähendab? Pika ajaperspektiiviga strateegiaid või tegevusplaane ei ole eriti mõtet teha, sest suur osa projektist on nagunii pidevas muutumises. Edukad on selles valdkonnas need, kes suudavad tegutseda meetodil learning by doing -- eesti keeles siis õppida läbi tegutsemise.
Kui see kõik panna veel riikliku koordineerimise kastmesse, kus protsessid on aeglased ja bürokraatlikud, siis võib skeptikutel tekkida küsimus, et kas on üldse mõtet täna Eesti.ai algatusega pihta hakata? Võib-olla ootaks veel natuke kui tehnoloogiad on juba küpsemad ja alustaks siis? Tegelikult ongi praegu viimane aeg alustada. Seda nii ettevõtetel kui ka riigil. Veel aasta aega oodates üritame astuda kiirrongile, mis on ammu jaamast lahkunud.
Lihtsalt kõiki asju tehes peame arvestama, et tänane parim teadmine on suure tõenäosusega paari-kolme kuu pärast iganenud.
Kuidas siis võiks Eesti.ai eestvedajad tegutseda nii, et läheks hästi? Täpsemalt öeldes -- kuidas teha nii, et tegu ei oleks plaaniga, mis "kirjutatakse sahtlisse" või jookseb kaasaegsetel projektidel ja tegemistel järel?
Püüdsin tiimi palvel oma senise ametnikuks olemise õppetundide pinnalt kokku panna mõned mõtted ja soovitused. Siin nad on:
1. Tuleb panustada baasteadmiste tõstmisesse
Ma praktikuna olen järjest enam hakanud soovima, et ka täiskasvanute teadmiste ja oskuste tõstmisega tegeldaks süsteemselt. TI-hüppe algatus on tänuväärt, kuid see on suunatud gümnaasiumiõpilastele, aga hetkel on suure osa täiskasvanute teadmised üsna nurkas seisus.
Teadmiste nappus hakkab mulle endale silma ka kõige lihtsamate teemade puhul. Jätkuvalt aetakse segamini mudeleid ja rakendusi. ChatGPT-d ja Copilotit nimetatakse mudeliteks ning vahel arvatakse lausa, et nende taustal töötavad andmebaasid. Tehnoloogiliselt on aga rakendused ja mudelid täiesti erinevad asjad ning kindlasti ei ole suured keelemudelid andmebaasid. Tõsi, kui tavakasutaja ei tea, mis on mudel või mis on rakendus, siis ei juhtu sellest esialgu veel midagi. Samas, mida keerulisemaks lähevad organisatsioonide vajadused, seda olulisem on, et baasteadmised oleks paigas. Rääkimata siis veel keerukamate lahenduste tellimisest või kasutamisest.
Teadmiste nappus ei hakka silma ainult mulle. Novembris Kutsekoja poolt avaldatud OSKA raportis tuuakse välja, et oskuste madal tase on üks meie konkurentsivõime kitsaskohti. Paljudes organisatsioonides jääb AI potentsiaal rakendamata, sest puudub selge arusaam, millal ja milleks AI lahendusi kasutada.
Raportis jagatakse organisatsioonides tegutsevad kasutajad kolme rolli. Üks neist on tellija roll. Kui tellija ei tee vahet rakendusel ja mudelil või automatiseeritud töövool ja agentsel süsteemil, siis ta ei tea tegelikult, mida tellib. Tänasel hetkel see päris tihti nii ka on.
Ma tean, et Eesti.ai raames on võetud eesmärgiks suure mõjuga projektide tegemine ning teadmiste ja oskuste tõstmisest räägitakse vähem. Samas aga on madalad (baas)teadmised probleem, mida ma praktikuna igapäevaselt näen ja teadmiste-oskuste tõstmisesse investeeriks ma vähemalt osa planeeritavast eelarvest.
2. Eelarve paika
Kui Eesti.ai investeeringutest rääkida, siis hakkas silma, et hetkel ei ole eelarve veel täpselt paigas. Soovitan selle töö kiirelt lauale võtta ning konkreetsed rahastusallikad paika saada. Tõsi, suure mõjuga projektide nö eelarve või investeeringu suurus ei ole kuhugi kivisse raiutud, aga varasemate kogemuste põhjal olen võtnud lähenemise, et suure mõjuga projekti eelarve on minimaalselt 5 miljonit. Kui meil on 5 suure mõjuga projekti, siis vajame u 25 miljonit.
Toon võrdluseks, et Rootsi plaanib hakata enda keelemudelit treenima ning hetkel on eelarveks 3,5 miljonit eurot ja see on minu hinnangul väga väike.
Kust ma need kohutavalt suured numbrid ja arvamuse võtsin? Suure mõjuga projekt tähendab seda, et selle tulemus peab ühiskonnas silma paistma praktiliselt igale vaatajale. Ühe miljoni eest saab selles valdkonnas aga üsna vähe. Suurte alginvesteeringutega valdkondades (nt tööstuses vms) ei tee miljoniga aga praktiliselt midagi. Kes mind ei usu, siis toon võrdluseks, et praeguste tipumudelite treenimise hinnaks peetakse umbes 100 miljonit eurot. Fine-tunemine ehk avatud koodiga mudelite edasi treenimine on kindlasti odavam, aga see nõuab pidevaid investeeringuid.
Kui summad kõrvale jätta, siis on riigi rahadega projektide tegemine omajagu keerukas. Kui vahendid tulevad meie enda riigieelarvest, siis on kindlasti mõneti lihtsam. Nn Euroopa Liidu vahendeid kasutades peab aga mõnel juhul arvestama väga keerukate ja üsna paindumatute tingimustega.
Oma riigiametniku karjääri viimastel aastatel märkasin, et rahastamisega seotud tingimusi, ajakulu ja protsesse alahinnatakse kõvasti. Mõnikord valitseb arusaam, et rahandusministeerium mõtleb ise tingimusi välja ja neist saab mööda minna. Vahel arvatakse, et äkki saab "kellegagi rääkida" ning reeglid haihtuvad. Tegelikkuses see aga nii ei ole ja suuremat osa reeglitest tuleb järgida.
Näiteks on avaliku raha kasutamisega selline lugu, et kui eraettevõte võib investeerida praktiliselt sinna kuhu soovib ja nii palju kui soovib, siis avalik sektor peab tegema hanke või toetusmeetme. Ühele ettevõttele lihtsalt niisama raha anda ei saa. See oleks ebaseaduslik riigiabi. Eriti keerulised reeglid hakkavad aga rakenduma just suurte (üle 500 000 euro) hangete puhul.
Selleks, et rahadega seotud takistustest ja viivitustest üle saada soovitan ma AI tiimi värvata inimese, kes neid tingimusi teab ja oskab võimalikult kiiresti ka lahti seletada, kirjeldada ning kasutada.
3. Fookusvaldkondi vähemaks
Lisaks soovitan ma üle vaadata fookusvaldkonnad. Hetkel on neid 8 ja seda on palju. Umbes pooled võiks valikust välja jätta. Tean, et fookusvaldkondade kärpimine on ebapoulaarne suund. Olen seda ka oma varasemas töös soovitanud ning enamasti ka väga reljeefset tagasisidet saanud. Kui see arvamus nii ebapopulaarne on, siis miks ma nii jätkuvalt soovitan?
Meil on Eestis piiratud ressursid. Nii raha kui ka inimeste näol. Kui me hakkame projekte tegema 8-s valdkonnas, siis tähelepanu ja fookus hajub. Me ei jaksa kõike. Ei ole vajalikul hulgal inimesi, kes neid projekte veaks ja ellu viiks. Samuti ei jätku meil eelarvet ja muud. Kõlab ju loogiliselt. Miks mu arvamus siis nii ebapopulaarne on? Keegi ei taha fookusvaldkondadest välja jääda ja samas ei taha keegi ka erinevatele valdkondadele nö STOP nuppu vajutada. Murekoht on veel see, et me tegelikult ei tea millistes valdkondades meil õnnestub suure mõjuga projekte ellu viia. Ka maailma kõige laiemate kogemustega ekspert ei suudaks täna 100%-lise täpsusega öelda, et millistes valdkondades võit ootab. Samas on aga fookuse seadmine Eesti suuruses riigis lihtsalt vajalik. Muidu me jääme erinevate teemade ja inimeste vahel pendeldama.
Seega minu hinnangul tuleb lihtsalt julgus kokku võtta ja otsus millegi kasuks ja kahjuks ära teha. Nii lihtsalt on.
Kokkuvõttes soovin muidugi algatuse ellu kutsujatele edu. Väljakutse on suur ja keeruline, aga positiivne on see, et õnneks ei hakka kunagi igav. Siiralt loodan, et meile seatud majanduslik eesmärk ka teoks saab, sest meie elu saaks seeläbi ju tunduvalt parem.